Panen sinusse kasvama poja,
kuid võib olla ka tütre-ei tea.
Poeg või tütar saab toreda koja,
ole temaga õrn, ole hea.
Las ta kasvab, et ilmale tulla,
kuigi ilm on nii suur ja nii julm.
Kord ta jookseb ja mängib ja hullab,
kuni klirinal puruneb ulm.
Olgu kaitstud ta vähemalt Sinus
kõik need üheksa kasvamiskuud.
Iga last ootav naine on ilus-
see on tõde ja polegi muud.
Kui sa hoiad ja armastad teda,
siis kord sirgudes jõudu on tal
tunda armastust, elu ja seda,
et me maailm ei olegi halb...
Arvatav sünnikuupäev oli: 5. november 2008
Arvatav sugu oli poiss, mis selgus 21. rasedusnädalal.
Emme mõtles mind oodates: Et nùùd tuleb poiss ja siis on komplekt koos. Kôik on nii teistmoodi nagu oleks esimest korda titaootel, sada háda ja mitte midagi ei tea.
|
Sünnikoht: BarcelonaSünni juures viibisid: 2 arstitádi ja Guto
Emme kirjeldus sünnitusest: Noo kui 5nov mòòda tiksus ilma, et miskitki tunnet oleks, et vôiks sùnnitama minna tekkis loomulikult lootusetuse tunne ja kôva pettumus ja jube suur tùdimus, kui kôik isegi juba kuu ennem muudkui tùùtasid kùsimustega igast kanalist, et kassa ikka veel oled ùhes tùkis ja kuidas siis on jne jne
Veeresin siis edasi tundega, et jáángi suure punnariga.
Reedel (07/11/2008), nagu tavaliselt láksime lôunatama minu lemmik hiina bufeesse. Párast seda oli plaan minna lôpuks titavoodile voodipesu ostma. See oli kuidagi ainuke asi mis oli 2e silma vahele jáánud.
Lôpuks ikkagi láksin ùksinda. Sisetunne ùtles, et nùùd tuleb kindlalt ára káia. Olin siis oma ostlemistuuril rôômsalt ja ùhtlasi ka lôpetamas (Ikeas, kuskil karuperses)kui tundsin, et kôht kisub kivikôvaks. Ega ma sellest miskit ei arvanud kuna mind kummitas see kogu 9kuu. Arvasin, et olen ehk vásinud kôndimisest. Olin siis járjekorras, et maksta kui oli jálle tunne, et kôht kisub kôvaks ja tunne nagu miski pigistaks mind, jube palav hakkas. Vaatasin kella 17:21 ja toetusin ùhe káega mingi riiuli najale. Siis oli nati vahet ja jálle sama. Vôtsin paberi ja pastaka ning kirjutasin járgmise aja kirja. Nii ma seal seisin ja kirjutasin igaksjuhuks. Siis arvutasin vahed ára ja môtlesin, et ehk láheb ùle kui ma pikali viskan ja puhkan vôi kui sooja vanni láhen. Káisin vetsus igaksjuhuks ja ohh ùllatust, jálle oli see ploomimahla várvi vedelik mul kùlas. Vôtsin siis igaksjuhuks takso, kuna tundsin suurt vásimust ja muret selle ploomimahla párast. (Olgu siis ára òeldud, et kui káisin 05/11 arstil, siis ta vôttis mult miskit proovi ja uuris ja párast kodus olles kohtusin ma esimest korda ploomimahlaga ja nii kolmel korral. Siis helistasin kliinikusse, et mis jama. Nad arvasid, et ehk arst liiga teinud. Járgmisel páeval polnud miskit. Ja siis nùùd ùlejárgmisel páeval jálle, vááága kahtlane!)Kuna hakkas tipptund liikluses tulema siis taksosôit ei kujunenud eriti kiireks. Kirjutasin oma aegasi siis ikka ùlesse ja kui vaatasin mis vahedega (5,7,3,5 jne min.) on siis káis peast môte lábi, et ehk on nùùd minek. Ùtlesin taksojuhule, et kiiremini sôidaks, on kiire. Jôudsin koju ja supsti viskasin riided seljast ja vanni kuna nùùd see pigistamise tunne, selline nagu páevade moodi, hakkas tugevamaks minema. Vann ei teinud enesetunnet paremaks. Helistasin oma plaanitavasse sùnnitus asutusse. Nad ei osand midagi kosta. Viskusin siis voodile ja hingasin juba sùgavalt, uutasin. Siis sai pilt selgeks, et nùùd ei aita miski, on ikkagi minek. Vaatasin oma kotid ùle ja lisasin puuduvad asjad. Arvasin, et sellise liiklusega ei jôua ma kùll kohale vaid pooldun taksos. Oli tunda juba tugevamalt. Helistasin siis ambulansi. Ja siit hakkab nali kuidas mu jalad mind enam ei tahtnud kanda. Kùll aga láks kaua aega selle telefoni otsas, otsustavaks sai, et nad mulle ikka járgi tulevad, see et mul juba nò valude vahe oli váhem kui 5min. Kùll see ootamine tundus pikk. Ma ise môtlesin, et vôin kùll kodus voodile sùnnitada, misse ikka on pressid ja kòik AGA kust pidin ma teadma palju juba avatust on, millal vôib pressida. Nii ma seal voodis lamasin ja uuutasin juba páris kôvasti ja hoidsin jalgu ristis nii kôvasti, et lausa várisesin. Kui oli váike vahe siis panin Rosinale gmaili teele, et vist minek ja proovisin helistada Gutole. Tal oli aku tùhjaks saanud ja loomulikult ei saanud ma teda kátte. Játsin teate. Pakkusin lôunal talle oma telefoni, ei vôtnud. Kui ùritasin miskit kôndida vôttis jalust nii nôrgaks, et ma ei suutnud. Olin parajasti pool vildakil voodil ja kleit poolenisti kuidagi seljas(ei suutnud ma teda ennem valu tôttu selga saada ja párast pold aega) ja hommikumantel peal kui pauhh vesi tuli. Pisut hiljem astus sisse ka ambulansi noor turske mehike ja teinegi. Puhusime 2 sôna juttu, nii palju kui ma suutsin, sest valud olid páris tihedalt ja pikalt. Otsustasime minna nobedasti. Ja oi kuidas mulle ta kási meeldis, pigistasin seda nii kôvasti, et kui oleks váhe nôrgem vennike olnud oleks tal silmist verd pursanud. Kogu mu energia láks káe pigistamisse ja jalgade ristis hoidmisse. Vôttis ikka aega, et ma pùsti saaksin ja me minema hakkaksime, noo ei suutnud ma jalgu alla vôtta, nagu sùldiks olid muutunud. Nùùd ma tean mis tunne on ratastoolis olijatel. Siis ma eriti ei máleta vahepeal, nagu udupilve sees oleks olnud. Máletan lifti aga kuidas ma sinna sain ei tea, máletan neid inimesi all fuajees ja siis korra ambulansi sôitu ja sel ajal seda kátt mida pigistasin ja járgmine hetk olin juba kontrolli toas kus tádi káses mul pikali heita et ta saaks avatust kontrollida. Oi kus ma tilkusin kogu aja, vôiks lausa òelda, et tita tilkus válja.Tehtud/vaadatud, ùtles tádi, nùùd kleit hommikumantel seljast ja òòsárk selga(selline nagu filmides millel tagant on pepu paljas) ja teise ruumi sùnnitama. Káseti istuda ratastooli, noo mul nii suured valud ja pressid peal, nagu oleks maailma suurem kakaháda juba mitu páeva aga kakada ei tohi, kudas ma veel istuda saa, môtlesin. Siis láks pilt selgemaks. Sups olin sùnnitus toas ja pandi ùmber kòhu mulle tita sùdame kuulamis aparaadi vòò ja kanùùl sisse ja òeldi, et hakka aga pihta kui tunned, et on vaja punnitada. Kùsiti veel, et kes tohib osaleda sùnnituse juures ja kas ma olen ùksinda. Ma siis ùtlesin, et arst on kôige táhtsam, mina sinna alla ei náe ju suur punnkôht ees ja et Guto vôib sisse tulla kui julgeb. Ei máletagi kas juba punnisin korra vôi mitte aga siis astus sisse Guto ja siis ma punnitasin. Arst ùtles teisele arstile, et liigub edasi tagasi. Káseti aga punnitada ja oi kui suur tundus see olevat, mida tundsin et peab válja punnitama tol sekundil ja jôudsin veel môelda, et ei taha, jube ja samas, et ega punnkôhuga kah jááda ei taha. Siis see peakene sealt válja tuli ja olin unustanud hingata ja ônneks Guto tuletas meelde ja siis tuli ka ùlejáánud válja ja oligi kôik, kell oli siis 20:15. Ma veel ennem olin talle eelmisel páeval òelnud, et kui tuled kaasa siis tuletad meelde mulle, et peab hingama. Titt pandi kôhule. Ja juba ta kakaski, vôi sùndides oli nii suur hoog, et tagant tulistas juba saluute válja. Siis kaaluti ja riidesse, mis láksid kakaseks. Hiljem vahetati ára. Gutol hakkas halb ja ta váljus. Siis ma taipasin kùsida, et millal siis platsenta váljutamine toimub. Tohtrihárra kes oli siis seal ùtles, et see on siin ja siis me vahtisime seda. No ei pannudki táhele, ilmselt see oli siis kui mulle korra mingi hetk kôhule vajutati. Siis tehti mind puhtaks ja uuemad kitlid selga ja vôisin pikutada korra seal tilguti all. Kùsisin siis vahepeal kellegilt, et millal te ômblema hakkate, vastuseks sain, et pole mida ômmelda, pole midagi katki. Selline kobakas ja mina jáin terveks, IME. Nii jube kùlm hakkas. Tital sammuti ja keegi kùsis, et kas viime ta inkubaatorisse seniks kuni ma palatisse saan. Ootasin seni kuni nad paberimajanduse ára teevad. Siis tuli jálle transamees kes mu ratastega voodile sikutas ja transportis tuppa pikutama. Sain kahese toa. Kuna polnud nii hilja, siis hakkasime helistama kohe. Òò mòòdus pisut pikutades ja tissitades ja pòhiliselt titte vahtides. Isegi sùùa toodi. Járgmisel páeval selgus, et polegi nii tore, seal ju selline komme, et sùnd ikka nii táhtis, et terved sugupuud ja kôik keda tunned vôivad olla hommikust ôhtuni platsis. Vat siis sai kùllalt (endal niigi sitt olla, jôud otsas ja tissitamine ja voolad ja sulad jne) ja meile orgunniti privaatne tuba. Ùldiselt vôib òelda , et kôik oli ilus ja puhas ja korralik ja teenindus supper. Sada korda káidi mind ja titte uurimas. Kuna nii suur titt oli seal hiinaime, siis kardeti et tal on veresuhkur paigast ára, siis vôeti talt verd kannast paarkorda páevas. Ônneks kôik ok ja ei miskit. Lihtsalt tavaline pool eestiverd vágilane, nii nagu peab. Pikutasin ja lasin teenindada end seal maksimum aja, nii et válja saime alles esmaspáeval (10/11/2008)
Nii, et ùsna kiirelt láks, umbes 3tundi ja vágilane káes.
Haiglas veedetud aeg: Mugav, nagu kuskil puhkeasutuses oleks káinud.
Minu nimi on Bruno Augusto de Carvalho Nagel, see pandi minule 11. november 2008 (~4 päevaselt). Nime tähendus: Bruno táhendab pruuni várvi
Miks just selline nimi? Mulle lihtsalt meeldis see Bruno nimi ja ma tahtsin seda koerale panna aga kui me koera saime siis tal juba oli nimi kahjuks. ja lôpuks lasin Gutol nime panna, pangu siis mis paneb, sest mina sain tùdrukule nime panna.
Teised valikud olid: Siis teine idee oli, et paneks Guto nimed aga neid on erinevates keeltes raske hááldada
|
Tulin esimest korda koju: 10. november 2008 (~3 päevaselt)
Minu esimesest kodust lähemalt: Esimene kodu asub suurlinnas máe jalamil suure liiklusmòllu sees.
Päevast lühidalt: Esmaspáev kliinikus oli tavaline pàev, kus arstid meid viimast korda ùle kontrollisid ja palju pabereid pihku pistsid ja kuhjaga nôuandeid kaasa panid.
Siis tulime koju ja kes autos kohe tukkuma jái ja kodus veel mitu head tundi tukkus oli ùks váike/suur siilipoiss.
Kodus oli siis tùkk tegemist kuna reedest oli jáánud kôik pooleli, tánu sellele, et siilipoisil tuli siis kiire tahtmine ákitselt kôhust válja tulema hakata. Pesu oli vaja pesta ja voodi kokku panna ja koristada ja sada asja.
Ilm oli: Oli aastaajale kohane, páike sáras kôrgel taevas ja ilm oli loomulikult soe.
|
